MEIE VASTUS ON EI
Avalik kiri vastuseks 2026. aasta kõnele Euroopa Liidu olukorrast
Proua president,
oma kõnes Euroopa Liidu olukorrast küsisite Te meilt, kas me tahame tugevamat ja sõltumatumat Euroopat, millel oleks suurem tegutsemisvõime. Te ütlesite meile, et „ainult Euroopa saab anda eurooplastele tõelise suveräänsuse“. Te kutsusite üles looma uusi Euroopa julgeolekustruktuure ja süvendama majanduslikku integratsiooni.
Te palusite eurooplastelt vastust.
Meie vastus on EI.
Mitte sellepärast, et me lükkaksime Euroopa tagasi. Euroopa on meie kodu.
Kuid me lükkame tagasi Teie väite, et ainult Euroopa saab anda eurooplastele tõelise suveräänsuse. Suveräänsus ei ole midagi, mida Euroopa Liit saab meile anda.
Kogu poliitiline võim lähtub rahvast. Selle allikas ei ole riik, valitsus ega Euroopa Liit.
Kuna inimesed on suveräänsed, on riik olemas selleks, et neid teenida ja nende tahet ellu viia. Riigi võim tuleb inimestelt, mitte vastupidi.
Euroopa Liit on sellest võimuallikast veel ühe sammu võrra kaugemal. Ta on olemas selleks, et teenida oma liikmesriike ja viia ellu nende tahet, kasutades üksnes neid volitusi, mille nad on otsustanud talle usaldada.
Euroopa Liit ei ole suveräänne riik ega saa anda eurooplastele suveräänsust.
ME EI ANDNUD TEILE SEDA MANDAATI
Riigid, kes ühinesid ELiga 2004. aastal — paljud neist alles hiljuti totalitaarsest võimust vabanenud — ühinesid liiduga, mis põhines tollal kehtinud lepingutel.
Varsti pärast seda tuli ettepanek Euroopa põhiseaduse kohta.
Kui inimestelt päriselt küsiti, ütles Prantsusmaa EI. Madalmaad ütlesid EI.
Suur osa sellest projektist tuli hiljem tagasi Lissaboni lepingu kaudu. See laiendas häälteenamusega otsustamist ja Euroopa tasandi pädevusi, kuid peaaegu ühelgi Euroopa rahval ei lubatud selle üle otse hääletada. Iirimaa oli erand: iirlased lükkasid Lissaboni lepingu esmalt tagasi ja neil paluti pärast tagatiste läbirääkimist uuesti hääletada.
Tänane Euroopa Liit on seega arenenud palju kaugemale sellest, millega liitumise poolt miljonid Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed algselt hääletasid. See on oluline fakt, kui Te nüüd räägite Euroopa suveräänsusest.
EUROOPA AJALUGU ON VERINE
Pärast Rooma võimu killustumist Lääne-Euroopas ühendas Karl Suur suure osa mandrist keisrikrooni alla. Euroopa integratsiooniliikumine viitab tema pärandile tänini.
Kuid järgnevaid sajandeid iseloomustasid korduvad võitlused ülemvõimu pärast mandril valitsejate ja dünastiate vahel, kelle võimukeskused asusid aladel, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksa kuningriigid ja Briti saared.
Teised sajandid. Teised valitsejad. Teised põhjused.
Kuid üks muster kordus ikka ja jälle. Valitsejad taotlesid üha suuremaid alasid, rohkem ressursse ja rohkem inimesi, kelle üle võimu teostada ning kellelt tulu koguda. Nende ambitsioonid kasvasid; hinna maksid tavalised eurooplased.
Nemad maksid makse. Nemad tegid töö. Nemad andsid sõdurid. Nemad matsid oma lapsed.
Kuningriigid, impeeriumid ja valitsused tõusid ja langesid. Piirid liikusid. Lipud vahetusid. Kuid põlvkond põlvkonna järel sunniti tavalisi inimesi rahastama ambitsioone, mis polnud nende omad, ja surema sõdades selle üle, kes määrab Euroopa poliitilise korra.
Kaheksakümmend üks aastat pärast Euroopa viimast katastroofilist sõda näeme üha rohkem märke sellest, et Euroopa Liit valmistab Euroopat ette uueks suureks vastasseisuks Venemaaga, kes on end sajandeid pidanud Ida-Rooma impeeriumi pärijaks.
Iidne jagunemine Lääne- ja Ida-Rooma vahel võib olla meie tänapäevasest poliitilisest sõnavarast kadunud, kuid selle pärand on endiselt väga elav. Mõni aasta tagasi keelustas Ukraina Vene Õigeusu Kiriku ning katkestab sajanditevanuseid usulisi sidemeid Moskvaga.
Kahel korral veidi enam kui kahe sajandi jooksul pöördus Mandri-Euroopa suurvõim, kes oli suure osa Euroopast enda kontrolli alla saanud, ida poole Venemaa vastu — Napoleon 1812. aastal ja Hitler 1941. aastal. Mõlemad sõjakäigud lõppesid kujuteldamatu ulatusega katastroofiga.
Me ei luba Euroopat kolmandat korda samal eesmärgil organiseerida. Me ei mängi enam kasulikke idioote sõdades, mille on kavandanud teised, mida rahastatakse meie rahaga ja mida peetakse meie lastega.
Euroopat ei tohi enam kunagi ühendada sõja eesmärgil.
Euroopa verine ajalugu ei anna ühelegi Euroopa institutsioonile moraalset mandaati muuta Euroopa rahvad üheks mandriliseks suurvõimuks.
Sajandeid on katsed koondada võim selle mandri üle ikka ja jälle lõppenud rivaalitsemise, domineerimise ja sõjaga. Seetõttu lükkame tagasi mõtte, et Euroopa ühendamine peaks lõppema uue sõjaga Venemaa või mõne muu suurvõimu vastu.
Me ei taha uut Euroopa impeeriumi.
Me tahame suveräänseid Euroopa rahvaid: rahumeelseid, jõukaid ja vabu tegema koostööd üksteise ja ülejäänud maailmaga.
Ühelgi pealinnal ei ole õigust Euroopat valitseda. Ei Pariisil. Ei Berliinil. Ei Londonil. Ei Moskval. Ei Brüsselil.
JA ME LÜKKAME TAGASI TEIE AMETIAJA TULEMUSED
TE EI OLE JÄRGINUD ÕIGUSI JA VASTUTUST, MIDA TE TEISTELE JUTLUSTATE.
EL ei ole endiselt ühinenud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, kuigi tema enda lepingud kohustavad teda seda tegema, samal ajal kui Teie enda komisjoni on hukka mõistetud selle eest, kuidas ta käsitles taotlusi saada juurdepääs Teie suhtlusele Pfizeriga.
TE OLETE NÕRGESTANUD EUROOPA LIIDU MAJANDUST.
Euroopa ettevõtted seisavad silmitsi energiahindadega, mis on palju kõrgemad kui nende peamistel konkurentidel, ning maailma viiekümnest suurimast tehnoloogiaettevõttest on vaid neli Euroopa omad — samal ajal reguleerib Brüssel üha enam ka majanduselu kõige väiksemaid üksikasju.
TE EI OLE KAITSNUD EUROOPA PIIRE.
Aastakümneid kestnud kontrollimatu ränne ja puudulik jõustamine on suurendanud survet eluasemetele, koolidele, avalikele teenustele ja riigieelarvetele, õõnestades samal ajal inimeste usaldust valitsuste võime vastu kontrollida, kes nende riiki siseneb ja kes sinna jääb.
Ja Teie prioriteedid paistavad välja Teie enda eelarvest: 2026. aastal eraldas Euroopa Liit üle 13 miljardi euro omaenda haldusele, kuid vaid umbes 5 miljardit eurot rändele ja piirihaldusele.
Me lükkame tagasi ka poliitilise idee, et massilist sisserännet saab kasutada rahvusliku identiteedi nõrgestamiseks. Väljastpoolt Euroopat saabuvatel inimestel ei ole loomulikult sama pärandatud sidet meie rahvusliku ajaloo, institutsioonide ja riikidega. Nõrgemate ühiste ajalooliste sidemetega elanikkonda võib olla lihtsam veenda, et need rahvad on iganenud ja peaksid loovutama koha ühele riigiülesele Euroopa riigile.
TE OLETE ASENDANUD PRAGMATISMI IDEOLOOGIAGA.
Roheleppe, süsiniku hinnastamise ja siduvate Euroopa reeglite kaudu peavad liikmesriigid panema oma inimestele kulusid, et täita Euroopa tasandil otsustatud prioriteete. Üha suurem osa sellest, mida eurooplased teenivad, suunatakse poliitiliste eesmärkide poole, mida nad ei ole kunagi otsesel hääletusel valinud.
TE OLETE ASENDANUD DIPLOMAATIA VASTASSEISUGA.
Suhted Venemaaga on suuresti külmutatud, samal ajal kui suhted Hiina ja isegi Ameerika Ühendriikidega on muutunud üha vastandlikumaks. Euroopa peab suutma hoida toimivaid suhteid suurriikidega ka siis, kui me nendega ei nõustu.
TE EI OLE AUSTANUD OMAENDA PÕHIMÕTTEID.
EL lubab subsidiaarsust — otsuseid tuleb teha inimestele võimalikult lähedal — samal ajal kui võim, regulatsioon ja haldus koonduvad jätkuvalt Euroopa tasandile.
TE EI OLE KAITSNUD SÕNAVABADUST, PRIVAATSUST EGA ÕIGUST POLIITILISELE ERIARVAMUSELE.
Erasuhtluse üle teostatakse üha ulatuslikumat regulatiivset järelevalvet, ELi institutsioonid sekkuvad üha sügavamalt veebipõhisesse poliitilise teabe ruumi ning on tekkinud isegi mure, et inimesed kaotavad pangateenuseid oma poliitiliste või filosoofiliste veendumuste tõttu.
Ja Teie vastus kõigile neile läbikukkumistele on rohkem võimu Brüsselile?!
Meie vastus on EI.
EUROOPA EI OLE EUROOPA LIIT
Kogu oma kõne jooksul rääkisite Te korduvalt nii, nagu oleksid Euroopa ja Euroopa Liit üks ja seesama.
Ei ole.
Euroopa on vanem kui EL ja lõpmatult suurem kui selle institutsioonid.
Tšehh, kes nõuab Tšehhi suveräänsust, on eurooplane. Prantslane, kes nõuab Prantsuse suveräänsust, on eurooplane. Hollandi valija, kes ütleb edasisele integratsioonile EI, on eurooplane.
Vastuseis Teie poliitilisele projektile ei ole vastuseis Euroopale.
Pärast peaaegu seitset aastat Teie eesistumise all kirjeldasite Euroopa Liidu kriise, lõhesid, majandusraskusi, julgeolekuohte ja usalduse kaotust — kuid mitte kusagil ei küsinud Te tõsiselt, millist vastutust kannab Teie enda komisjon selle liidu olukorra eest, mida Te juhite.
Juhtimine tähendab vastutust.
Te küsite meilt veel rohkem volitusi ja õigust otsuseid teha.
Meie vastus ei ole pelgalt see, et me ei anna Teile rohkem.
Me võtame tagasi volitused, mis minevikus anti meilt ja meie riikidelt üle Euroopa Liidule.
Suveräänsus kuulub inimestele. Võim lähtub neist — mitte Brüsselist. Selle, mille inimesed on usaldanud, võivad inimesed ka tagasi võtta.
Seetõttu lükkame tagasi igasuguse edasise poliitilise võimu üleandmise Euroopa rahvastelt Euroopa Liidule ning võtame juba üle antud volitused tagasi sinna, kuhu suveräänsus kuulub: inimestele ja nende riikidele.
Te palusite eurooplastelt vastust.
Meie vastus on EI.
Te tahtsite teada, kas Teil on endiselt meie südamed.
Ei ole.
Te küsite rohkem võimu.
Me keeldume.
Ja võtame enda oma tagasi.
Pärast peaaegu seitset aastat Euroopa Komisjoni presidendina on liidu olukord ka Teie juhtimise tulemus.
Euroopa Liidu lepingute kohaselt on Euroopa Parlamendil õigus Euroopa Komisjon ametist kõrvaldada.
Ta ei ole seda vastutust täitnud.
Poliitiline võim kuulub lõpuks inimestele. Kui nende esindajad ei suuda võimulolijaid vastutusele võtta, peavad inimesed ise rääkima.
Seepärast me räägimegi.
Te olete kaotanud meie usalduse.
Te olete kaotanud meie austuse.
Ja nende inimeste silmis, kelle töö ja maksud hoiavad üleval Teie juhitud institutsioone, olete Te kaotanud kogu poliitilise autoriteedi, mis Teil kunagi oli.
Me oleme kuulnud Teie hinnangut.
Me oleme näinud Teie tulemusi.
Meie järeldus on: